Kreeka viinamarjasordid ja apellatsioonid

Kreeka põlised viinamarjasordid

Valged viinamarjasordid

Assyrtiko

Assyrtiko on üks Kreeka olulisemaid põliseid valgeid viinamarjasorte. See pärineb Santorinilt, kuid tänapäeval kasvatatakse Assyrtikot paljudes Kreeka veinipiirkondades. Sordi üks iseloomulikumaid omadusi on võime säilitada väga kõrget happesust isegi kuumas ja kuivas kliimas, andes värskeid, struktuurseid ja kontsentreeritud veine, mille tugevuseks on pigem tekstuur ja struktuur kui väljendunud aromaatsus.
Santorinil annab Assyrtiko jõulisi, mineraalse iseloomuga veine, milles on tsitruselisi noote, väljendunud soolakust, sügavust ja suurepärane laagerdumispotentsiaal. Väljaspool Santorinit säilitab sort üldiselt oma värskuse ja mineraalsuse, kuid näitab rohkem primaarseid puuviljaaroomi noote ning veidi kergemat struktuuri. Assyrtikost valmistatakse kõige sagedamini kuiva valget veini — nii tammevaadis laagerdamata kui ka tammevaadis laagerdatuna —, kuid sordil on oluline roll ka traditsioonilistes magusates veinides, näiteks Santorini Vinsantos.

Värvus: kahvatu sidrunkollane
Happesus: kõrge
Aroomid ja maitsed: tsitrusviljad, rohelised puuviljad ja luuviljad, mineraalsed ja soolakad nüansid
Täidlus: keskmise täidlusega kuni täidlane
Laagerdumispotentsiaal: 5–10+ aastat; parimad Santorini veinid võivad areneda märgatavalt kauem
Veinistiilid: värske ja tammevaadis laagerdamata; tammevaadis laagerdatud; pudelis laagerdatud; magusad veinid päikesekuivatatud viinamarjadest
Sobivus toiduga: kala ja mereannid, grillitud road, valge liha ning Vahemere köök

Malagousia

Malagousia on üks Kreeka kaasaegse veininduse taassünni silmapaistvamaid edulugusid. 20. sajandi 70. aastatel tundsid seda põlist valget viinamarjasorti vaid vähesed kasvatajad ning arvati, et sort on väljasuremise äärel. Tänu Kreeka teadlaste ja teedrajavate veinivalmistajate tööle avastati Malagousia uuesti ning toodi tagasi kaubanduslikku kasvatamisse. Tänapäeval kasvatatakse Malagousiat laialdaselt ning sellest valmistatakse isikupäraseid kuivi valgeid veine ja väiksemas koguses rikkalikke magusaid veine.
Malagousia on väga aromaatne ja väljendusrikas sort, millele on iseloomulikud virsiku, tsitrusviljade, värskete ürtide ja lillede noodid ning mõnikord ka iseloomulik rohelise paprika nüanss. Maitses on veinid tavaliselt ümarad ja üsna täidlased, kuid säilitavad värskuse; alkoholisisaldus on sageli mõõdukalt kõrge. Enamik veine valmistatakse roostevabast terasest mahutites, et säilitada sordi aromaatne iseloom, kuid osa veine kääritatakse või laagerdatakse tammevaadis, et saavutada rikkalikum tekstuur ja suurem komplekssus. Magusad versioonid, mida valmistatakse sageli hilise korje viinamarjadest, on rikkalikumad ja kontsentreeritumad.

Värvus: kahvatu kuni keskmise intensiivsusega sidrunroheline
Happesus: keskmine
Aroomid ja maitsed: virsik, tsitrusviljad, värsked ürdid, lilled ja roheline paprika
Täidlus: keskmise täidlusega kuni täidlane
Laagerdumispotentsiaal: parim suhteliselt noorena; rikkalikumad ja magusad versioonid võivad areneda mitu aastat
Veinistiilid: värske ja tammevaadis laagerdamata; tammevaadis kääritatud või laagerdatud; magusad hilise korje veinid
Sobivus toiduga: mereannid, grillitud kala, salatid, köögiviljad, valge liha ja Vahemere köök

Savatiano

Savatiano on üks ajalooliselt olulisemaid Kreeka põliseid valgeid viinamarjasorte ning on pikka aega olnud üks riigi enim kasvatatud sorte, eriti Atikas ja Kesk-Kreekas. Traditsiooniliselt seostatakse Savatianot suurtes kogustes toodetud kuivade valgete veinide ja eelkõige Retsinaga, kuid üha enam hinnatakse ka selle võimet anda isikupäraseid veine, kui saagikus on kontrolli all ning viinamarjad pärinevad hästi hooldatud, sageli vanadelt viinapuudelt. Savatianot kasutatakse nii sordiveinide valmistamiseks kui ka kupaažides, sealhulgas mitmetes PGI-veinides.
Savatiano annab tavaliselt kuivi valgeid veine, milles on sidruni, kollaste puuviljade ja luuviljade, värskete ürtide ning delikaatseid rohunootte. Maitses on veinid üldiselt ümarad ja keskmise täidlusega, keskmise happesuse ning pehme ja tasakaalustatud tekstuuriga. Enamik veine valmistatakse värskes stiilis ilma tammevaadis laagerdamiseta, samas kui struktureeritumad ja kontsentreeritumad näited võivad pakkuda suuremat komplekssust ning paremat laagerdumispotentsiaali. Savatiano on ka peamine viinamarjasort, mida traditsiooniliselt kasutatakse Retsina valmistamiseks, ning sellel on oluline roll selle omanäolise Kreeka veinistiili tänapäevases taassünnis.

Värvus: kahvatu sidrunkollane
Happesus: keskmine
Aroomid ja maitsed: sidrun, kollased puuviljad, virsik, aprikoos, värsked ürdid ja delikaatsed rohunoodid
Täidlus: keskmise täidlusega
Laagerdumispotentsiaal: parim suhteliselt noorena; kvaliteetsemad veinid võivad areneda 5–7+ aastat
Veinistiilid: värske ja tammevaadis laagerdamata; struktureeritumad kuivad veinid, millel on laagerdumispotentsiaali; Retsina
Sobivus toiduga: kala ja mereannid, salatid, köögiviljaroad, valge liha ning Kreeka ja Vahemere köök

Vilana

Vilana on üks olulisemaid Kreeta põliseid valgeid viinamarjasorte, mida kasvatatakse peamiselt Heraklioni ja Lasithi piirkonnas. Traditsiooniliselt valmistatakse sellest värskeid kuivi valgeid veine, kuigi mõned tootjad teevad ka struktureeritumaid, tammevaadis laagerdatud veine. Vilana on eriti oluline PDO Peza piirkonnas, kus valged veinid valmistatakse ainult sellest sordist, samas kui PDO Sitia veinides kasutatakse seda kupaažides koos Thrapsathiriga.
Vilana annab tavaliselt värskeid ja kergesti nauditavaid veine, mille aromaatsus on mõõdukas ning milles leidub sidruni, apelsini, pirni, lillede ja värskete ürtide noote. Maitses on veinid üldiselt kerged kuni keskmise täidlusega, keskmise happesuse, pehme tekstuuri ja keskmise alkoholisisaldusega. Enamik veine on mõeldud nautimiseks noorena, samas kui hoolikalt valmistatud tammevaadis laagerdatud versioonid võivad omandada suurema sügavuse ja komplekssuse. Vilana värske ja tasakaalustatud iseloom sobib eriti hästi kala, mereandide, köögiviljade ning Kreeta ja Vahemere köögi mitmekesiste roogadega.

Värvus: kahvatu kuni keskmise intensiivsusega sidrunkollane
Happesus: keskmine
Aroomid ja maitsed: sidrun, apelsin, pirn, virsik, lilled ja värsked ürdid
Täidlus: kerge kuni keskmise täidlusega
Laagerdumispotentsiaal: parim nautida 3 aasta jooksul; tammevaadis laagerdatud veinid võivad areneda 5+ aastat
Veinistiilid: värske ja tammevaadis laagerdamata; tammevaadis laagerdatud; sordiveinid ja kuivade valgete veinide kupaažid
Sobivus toiduga: kala ja mereannid, salatid, köögiviljaroad, valge liha ning Kreeta ja Vahemere köök

Vidiano

Vidiano on üks Kreeta paljulubavamaid põliseid valgeid viinamarjasorte ning sellest on saanud oluline osa saare kaasaegse veininduse taassünnist. Kunagi väljaspool oma traditsioonilisi kasvupiirkondi vähe tuntud sort on pälvinud üha rohkem tähelepanu, kuna veinivalmistajad on hakanud hindama selle märkimisväärset kvaliteedipotentsiaali. Vidianot kasutatakse peamiselt kuivade valgete veinide valmistamiseks — nii värskes, tammevaadis laagerdamata stiilis kui ka struktureeritumates versioonides, mida kääritatakse või laagerdatakse tammevaadis.
Vidiano iseloomu määravad rohkem tekstuur ja struktuur kui väljendunud aromaatsus. Sordile on iseloomulikud luuviljade ja lillede aroomid ning magusate ürtide noodid. Maitses on veinid üldiselt keskmise täidlusega kuni täidlased, kreemja ja rikkaliku tekstuuriga ning mõõdukalt kõrge kuni kõrge alkoholisisaldusega, mida tasakaalustab keskmine kuni kõrge happesus. Kuigi Vidiano veinidele on iseloomulik lai ja täidlane struktuur ning nende happesus ei ole terav, säilitavad need värskuse ja tasakaalu ega muutu raskepäraseks.

Värvus: kahvatu kuni keskmise intensiivsusega sidrunkollane
Happesus: keskmine kuni kõrge
Aroomid ja maitsed: luuviljad, lilled ja magusate ürtide noodid
Täidlus: keskmise täidlusega kuni täidlane
Laagerdumispotentsiaal: parim suhteliselt noorena; struktureeritumad ja tammevaadis laagerdatud veinid võivad areneda mitu aastat
Veinistiilid: värske ja tammevaadis laagerdamata; tammevaadis kääritatud või laagerdatud; struktureeritud ja tekstuuririkkad kuivad valged veinid
Sobivus toiduga: kala ja mereannid, grillitud köögiviljad, valge liha ning Kreeta ja Vahemere köök

Robola

Robola on üks Joonia saarte iseloomulikumaid põliseid valgeid viinamarjasorte ning on eriti tihedalt seotud Kefaloniaga, kus asub PDO Kefalonia Robola appellatsioon. Sordi nimi ja saarte lähedus Itaaliale on ajalooliselt viinud Robola võrdlemiseni Ribolla Giallaga, kuid geneetilised uuringud näitavad, et Robola on eraldiseisev sort, kuigi need kaks võivad olla omavahel suguluses. Kefalonial kasvab Robola eriti hästi väheviljakates lubjakivimuldades ja kõrgemal asuvates viinamarjaistandustes, andes elegantseid kuivi valgeid veine, mis väljendavad selgelt oma kasvukoha iseloomu.
Robola annab tavaliselt värskeid ja elegantseid veine, millel on kõrge happesus, keskmine täidlus ning sidruni, greibi ja lillede aroomid, mida sageli täiendavad mineraalsed ja õrnalt soolakad nüansid. Kuna sort on oksüdeerumisele vastuvõtlik, on hoolikas veinivalmistamine väga oluline ning paljud veinid vinifitseeritakse täielikult roostevabast terasest mahutites, et säilitada nende värskus ja puhtus. Parimad veinid ühendavad elava happesuse, mineraalsuse ja elegantsi ning väljendavad selgelt Kefalonia kasvukoha iseloomu.

Värvus: kahvatu kuni keskmise intensiivsusega sidrunkollane
Happesus: kõrge
Aroomid ja maitsed: sidrun, greip, lilled, mineraalsed ja õrnalt soolakad nüansid
Täidlus: keskmise täidlusega
Laagerdumispotentsiaal: parim suhteliselt noorena; kvaliteetsemad veinid võivad areneda 3–4+ aastat
Veinistiilid: värske ja tammevaadis laagerdamata; mineraalsed kuivad valged veinid
Sobivus toiduga: kala ja mereannid, koorikloomad, salatid, köögiviljaroad ning Vahemere köök

Dafni

Dafni on haruldane Kreeta põline valge viinamarjasort, mis on eriti seotud Heraklioni piirkonnaga. Kunagi oli sort väljasuremise äärel, kuid tänu väikese hulga veinivalmistajate tööle õnnestus see taaselustada. Tänapäeval hinnatakse Dafnit selle iseloomuliku aromaatsuse ja võime eest anda maitseküllaseid veine, mille alkoholisisaldus jääb mõõdukaks. Sordi nimi pärineb kreekakeelsest sõnast, mis tähendab „loorberilehte”, viidates ühele Dafni kõige iseloomulikumale aroomile. Kasvupind on endiselt väike, kuigi see järk-järgult suureneb, ning Dafnit kasutatakse peamiselt kuivade sordiveinide valmistamiseks ja vaid harva kupaažides.
Dafni annab väljendusrikkaid veine, millele on iseloomulikud loorberilehe, tüümiani, pune ja teiste ürtide aroomid, mida täiendavad tsitrusviljade, kollaste ja valgete puuviljade, lillede ning õrnad vürtsinoodid. Maitses on veinid üldiselt ümarad ja keskmise täidlusega, keskmise happesuse, hea kontsentratsiooni ja mõõduka alkoholisisaldusega. Enamik veine valmistatakse värskes, tammevaadis laagerdamata stiilis, kuigi väikestes kogustes valmistatakse ka tammevaadis kääritatud veine, sageli vanemate viinapuude viinamarjadest. Dafni on parim suhteliselt noorena, kuid hästi valmistatud veinid võivad mõneaastase pudelis laagerdumise järel muutuda komplekssemaks.

Värvus: kahvatu sidrunkollane
Happesus: keskmine
Aroomid ja maitsed: loorberileht, tüümian, pune, tsitrusviljad, kollased puuviljad, lilled ja vürtsid
Täidlus: keskmise täidlusega
Laagerdumispotentsiaal: parim nautida 3 aasta jooksul; kvaliteetsemad veinid võivad areneda kuni 5–6 aastat
Veinistiilid: värske ja tammevaadis laagerdamata; väikestes kogustes tammevaadis kääritatud kuivad valged veinid
Sobivus toiduga: kala ja mereannid, salatid, köögiviljaroad, pasta, valge liha ja juustud

Athiri

Athiri on iidne Egeuse mere saarte põline valge viinamarjasort, mida on sajandeid kasutatud kuivade valgete veinide valmistamiseks. See on eriti tihedalt seotud Küklaadide ja Dodekaneesi saarte veinindusega, kus annab piirkonna valgetele veinidele elegantse ja värske iseloomu. Athirit kasutatakse nii sordiveinide valmistamiseks kui ka kupaažides. Mõned tähelepanuväärsemad näited pärinevad Santorinilt, kus seda kasutatakse traditsiooniliselt kupaažides koos Assyrtiko ja Aidaniga, samuti Rhodose kõrgemal asuvatest viinamarjaistandustest.
Athiri annab tavaliselt värskeid ja kergesti nauditavaid veine, mille aroomid on mõõduka intensiivsusega ning milles leidub valgete ja kollaste puuviljade, tsitrusviljade ja lillede noote. Maitses on veinid üldiselt pehmed ja keskmise täidlusega, mõõduka alkoholisisalduse, pehme happesuse ning elava ja värskendava iseloomuga. Athiri veinid on parimad suhteliselt noorena, kui nende värskus ja delikaatne puuviljalisus tulevad kõige paremini esile.

Värvus: kahvatu sidrunkollane
Happesus: keskmine
Aroomid ja maitsed: sidrun, greip, valged ja kollased puuviljad, lillelised noodid
Täidlus: keskmise täidlusega
Laagerdumispotentsiaal: parim nautida suhteliselt noorena; üldjuhul 3–4 aasta jooksul
Veinistiilid: värsked ja pehmed kuivad valged veinid; sordiveinid ja kupaažid
Sobivus toiduga: kala ja mereannid, salatid, köögiviljaroad, kerged road valgest lihast ning Vahemere köök

Aidani

Aidani on Egeuse mere saarte põline valge viinamarjasort, mida kasvatatakse peamiselt Küklaadidel ja mis on eriti tihedalt seotud Santoriniga. Sellest valmistatakse nii kuivi kui ka magusaid valgeid veine ning traditsiooniliselt on Aidani olnud oluline kupaažisort koos Assyrtikoga. PDO Santorini kuivades veinides võib Aidanit koos Athiriga kasutada lisaks Assyrtikole, mille osakaal peab olema vähemalt 85%. Samuti kasutatakse Aidanit saare traditsioonilise Vinsanto valmistamisel. 100% Aidanist valmistatud sordiveine kohtab harvem, kuid need toovad sordi enda iseloomu eriti selgelt esile.
Aidani annab tavaliselt elegantseid ja mõõdukalt aromaatseid veine, milles leidub kollaste puuviljade, tsitrusviljade ja lillede aroome ning delikaatseid mineraalseid nüansse. Maitses on veinid üldiselt keskmise täidlusega, mõõduka happesuse ja alkoholisisaldusega ning pehme ja ümara tekstuuriga. Assyrtikoga kupaažides annab Aidani veinile ümarust ja lillelist komplekssust, varjutamata Santorini veinidele iseloomulikku mineraalsust. Kuivi veine on tavaliselt kõige parem nautida suhteliselt noorena, samas kui rikkalikumad veinid võivad pudelis edasi areneda ning magusatel veinidel on märksa suurem laagerdumispotentsiaal.

Värvus: kahvatu sidrunroheline
Happesus: keskmine
Aroomid ja maitsed: kollased puuviljad, tsitrusviljad, lilled ja mineraalsed nüansid
Täidlus: keskmise täidlusega
Laagerdumispotentsiaal: kuivi veine on kõige parem nautida suhteliselt noorena; rikkalikumad veinid võivad areneda 5+ aastat, magusad veinid aga märksa kauem
Veinistiilid: värsked ja tammevaadis laagerdamata veinid; kuivad sordiveinid ja kupaažid; magusad veinid, sealhulgas Vinsanto
Sobivus toiduga: mereannid ja koorikloomad, salatid, köögiviljaroad, valge liha, pasta ja juustud

Platani

Platani on haruldane Kreeka põline valge viinamarjasort, mida kasvatatakse peamiselt Küklaadide lõunaosas ja Lääne-Kreetal ning millel on pikk ajalugu ka Santorinil. Tegemist on varakult valmiva ja suhteliselt saagika sordiga, kuid selle vastuvõtlikkus Botrytis cinerea nakkusele võib nõuda viinamarjaistanduses hoolikamat tööd. Santorinil on Platani osa saare mitmekesisest traditsiooniliste viinamarjasortide pärandist. Väikeses osakaalus võib seda kasutada PDO Santorini magusates veinides ning samuti PGI Cyclades tähisega kuivades veinides.
Platani annab tavaliselt värske ja tsitruselise iseloomuga valgeid veine, milles tulevad eriti esile sidruni- ja apelsininoodid. Santorinil valmistatud tänapäevased veinid näitavad, et kupaažides võib see sort anda ka küpse puuvilja iseloomu, värskust ja struktuuri. Üks tuntumaid näiteid on Platani ja Athiri kupaaž, millest valmib kuiv valge vein troopiliste puuviljade ja luuviljade aroomide, värskendava happesuse ning rikkaliku ja tasakaalustatud maitsega.

Värvus: kahvatu sidrunkollane
Happesus: keskmisest kõrgem kuni kõrge
Aroomid ja maitsed: sidrun, apelsin ja muud tsitrusviljad; mõnes veinis küpsete puuviljade ja lillede noodid
Täidlus: keskmise täidlusega
Laagerdumispotentsiaal: kõige parem nautida suhteliselt noorena
Veinistiilid: värsked kuivad valged veinid; kupaažid; kasutatakse ka traditsioonilistes Santorini magusates veinides
Sobivus toiduga: kala ja mereannid, salatid, köögiviljaroad, suupisted ja valged juustud

Kontoura

Valge Kontoura on haruldane kohalik Savatiano vorm, mida traditsiooniliselt kasvatatakse Muusade orus Askri lähedal, Helikoni mäe nõlvadel Boiootias, Kesk-Kreekas. Samartzis Estate kirjeldab seda kui ainulaadset kohalikku Savatiano klooni, millel on selgelt eristuv iseloom. Kontourat võib pidada Savatiano rafineeritumaks, peaaegu „aristokraatlikuks“ väljenduseks, milles Savatianole omane rikkalikkus ühineb suurema värskuse ja elegantsiga.
Kontoura annab tavaliselt väljendusrikkaid kuivi valgeid veine, milles leidub tsitrusviljade, troopiliste puuviljade ja lillede aroome, sealhulgas laimi, ananassi, meloni, valgete lillede ja tsitruseõite nüansse. Maitses on veinid üldiselt keskmise täidlusega ning keskmisest kõrgema kuni kõrge happesusega, mis annab neile värskendava iseloomu. Veinidel on värske puuviljasus ja püsiv järelmaitse. Sort sobib hästi ka tammevaadis laagerdamiseks, muutudes tekstuurilt rikkalikumaks ja komplekssemaks, säilitades samal ajal värskuse ning arendades vanilli, või ja küpsete puuviljade noote.

Värvus: kahvatu kuni keskmise intensiivsusega sidrunkollane
Happesus: keskmisest kõrgem kuni kõrge
Aroomid ja maitsed: laim, tsitrusviljad, ananass, melon, valged lilled ja tsitruseõied
Täidlus: keskmise täidlusega
Laagerdumispotentsiaal: värskes stiilis veine on kõige parem nautida suhteliselt noorena; tammevaadis laagerdatud veinid võivad areneda 3–4+ aastat
Veinistiilid: värsked kuivad valged veinid; sordiveinid; tammevaadis laagerdatud kuivad valged veinid
Sobivus toiduga: kala ja mereannid, salatid, köögiviljaroad, linnuliha, kerged pastaroad ja mahedad juustud

Roosad viinamarjasordid

Moschofilero

Moschofilero on üks Kreeka iseloomulikumaid aromaatseid viinamarjasorte. Kuigi marjade koor on roosaka kuni hallika tooniga, valmistatakse sellest traditsiooniliselt peamiselt valgeid veine, samas kui roosad veinid on viimastel aastatel muutunud üha levinumaks. Sort on eriti tihedalt seotud Peloponnesosel asuva Mantinia kõrgplatooga, kus jahedam kliima aitab säilitada selle loomupäraselt kõrget happesust ja väljendunud aromaatsust. Moschofilerot kasutatakse nii vaiksete kui ka vahuveinide valmistamiseks ning samuti kupaažides teiste sortidega, et lisada veinidele värskust ja aromaatset intensiivsust.
Moschofilero annab tavaliselt kerge kuni keskmise täidlusega veine, millel on elav happesus ning väljendusrikas lilleline ja tsitruseline aroomiprofiil. Eriti iseloomulikud on roosi kroonlehtede ja tsitruseõite aroomid, mida täiendavad apelsinikoore, greibi ja laimi nüansid. Veinid on üldiselt värsked, elegantsed ja intensiivselt aromaatsed, elava ja värskendava maitsega. Enamikku neist on kõige parem nautida suhteliselt noorena, kuigi hoolikalt valmistatud veinid võivad mitme aasta jooksul omandada täiendavat komplekssust. Moschofilero värskus ja aromaatne iseloom muudavad selle eriti sobivaks nii aperitiivina kui ka elegantsete mereandidest, köögiviljadest, värsketest ürtidest ja mahedatest vürtsidest valmistatud roogade kõrvale.

Värvus: roosade veinide puhul väga kahvaturoosa kuni kahvatu lõheroosa; valge veinina valmistatuna kahvatu sidrunkollane
Happesus: kõrge
Aroomid ja maitsed: roosi kroonlehed, tsitruseõied, apelsinikoor, greip ja laim
Täidlus: kerge kuni keskmise täidlusega
Laagerdumispotentsiaal: kõige parem nautida suhteliselt noorena; üldiselt 3–4 aasta jooksul
Veinistiilid: aromaatsed kuivad valged veinid; roosad veinid; vahuveinid; kupaažid
Sobivus toiduga: mereannid ja koorikloomad, salatid, köögiviljaroad, kerged pastaroad, mahedad juustud ja Vahemere köök

Roditis

Roditis on üks Kreeka kõige laialdasemalt kasvatatavaid põliseid viinamarjasorte. Kuigi marjade koor on punakasroosa, kasutatakse sorti traditsiooniliselt peamiselt valgete veinide valmistamiseks. Roditist kasvatatakse mitmes Kreeka veinipiirkonnas, kuid eriti oluline on see Peloponnesosel, eelkõige Ahhaias, kus Roditis on ainus PDO Patra veinide valmistamiseks lubatud viinamarjasort. Pikka aega seostati Roditist eelkõige lihtsate ja taskukohaste igapäevaveinidega, kuid kontrollitud saagikuse ning jahedamates ja kõrgemal asuvates viinamarjaistandustes kasvatatud viinamarjade puhul võib sort anda märksa iseloomukamaid ja kvaliteetsemaid veine. Roditist kasutatakse traditsiooniliselt ka Retsina valmistamisel.
Hästi valmistatud Roditise veinid on tavaliselt värsked ja elegantsed, tsitruseliste ja lilleliste aroomidega, mida sageli täiendavad meloni- ja mineraalsed nüansid. Maitses on veinid üldiselt kerged kuni keskmise täidlusega, keskmisest kõrgema kuni kõrge happesusega ning erksa ja värskendava iseloomuga. Enamik veine valmistatakse värskes stiilis ilma tammevaadis laagerdamiseta ning neid on kõige parem nautida suhteliselt noorena. Värskuse, mitmekülgsuse ja üldiselt taskukohase hinna kombinatsioon on teinud Roditisest olulise osa Kreeka igapäevasest veinikultuurist, kuid samal ajal võib sort anda ka kvaliteetseid ja selge piirkondliku iseloomuga veine.

Värvus: valgetel veinidel kahvatu sidrunkollane; roosadel veinidel kahvaturoosa
Happesus: keskmisest kõrgem kuni kõrge
Aroomid ja maitsed: tsitruseõied, sidrun, melon ja mineraalsed nüansid
Täidlus: kerge kuni keskmise täidlusega
Laagerdumispotentsiaal: kõige parem nautida suhteliselt noorena; üldiselt 3–4 aasta jooksul
Veinistiilid: värsked kuivad valged veinid; roosad veinid; Retsina; kupaažid
Sobivus toiduga: mereannid, salatid, köögiviljaroad, valge liha, pasta ja juustud

Punased viinamarjasordid

Xinomavro

Xinomavro on üks Kreeka olulisemaid põliseid punaseid viinamarjasorte. Selle nimi pärineb kreekakeelsetest sõnadest xino („hapu“) ja mavro („must“), viidates sordile iseloomulikule kõrgele happesusele ja marjade tumedale kestale, kuigi veinid ise on sageli suhteliselt heleda värvusega. Sort on eriti tihedalt seotud Põhja-Kreeka ning selliste appellatsioonidega nagu Naoussa ja Amyndeon. Xinomavro on väga mitmekülgne sort, millest valmistatakse pikaajaliseks laagerdamiseks sobivaid kuivi punaseid veine, samuti roosasid ja vahuveine ning harvem ka magusaid veine.
Xinomavrot iseloomustavad kõrge happesus, jõulised tanniinid ning erakordselt kompleksne ja vürtsikas aroomiprofiil. Päikesekuivatatud tomat ja mustad oliivid kuuluvad sordi kõige iseloomulikumate aroomide hulka, mida täiendavad punaste marjade, hapukirsi, kuivatatud ploomide ja lillede nüansid. Pudelis laagerdudes võivad veinides areneda tubaka, kuivatatud ürtide, seente, mullased ja pähklised nüansid, samas kui tammevaadis laagerdamine võib lisada delikaatseid vürtsinoote. Noorena võivad punased veinid olla tugevalt tanniinsed ja selgelt struktureeritud, kuid parimad näited arenevad aeglaselt, saavutades aja jooksul märkimisväärse komplekssuse, elegantsi ja sügavuse.

Värvus: kahvatu kuni keskmise intensiivsusega rubiinpunane
Happesus: kõrge
Tanniinid: jõulised; noorena väljendunult kokkutõmbavad
Aroomid ja maitsed: päikesekuivatatud tomat, mustad oliivid, punased marjad, hapukirss, kuivatatud ploomid, lilled, tubakas ja vürtsikad nüansid
Täidlus: keskmise täidlusega
Laagerdumispotentsiaal: 10+ aastat; parimad veinid võivad areneda märksa kauem, omandades tubaka, seente, kuivatatud puuviljade ja mullaseid nüansse
Veinistiilid: pikaajaliseks laagerdamiseks sobivad kuivad punased veinid; roosad veinid; vahuveinid; harvem magusad veinid
Sobivus toiduga: lambaliha, veiseliha, ulukiliha, tomatipõhised road, seened, röstitud köögiviljad ja laagerdunud juustud

Agiorgitiko

Agiorgitiko on üks Kreeka olulisemaid põliseid punaseid viinamarjasorte ning on eriti tihedalt seotud Peloponnesosel asuva PDO Nemeaga, mis on Kreeka suurim punaveinide PDO appellatsioon. Sort on väga mitmekülgne: sellest valmistatakse nii värskeid roosasid veine ja noori, puuviljase iseloomuga punaseid veine kui ka struktureeritud, tammevaadis laagerdatud punaseid veine, millel on märkimisväärne laagerdumispotentsiaal, ning väiksemates kogustes ka magusaid veine. Noortele Agiorgitiko veinidele on tavaliselt iseloomulikud värskete punaste puuviljade aroomid, keskmine happesus ja pehmed tanniinid, samas kui struktureeritumad ja laagerdamiseks mõeldud veinid omandavad tammevaadis ja pudelis laagerdudes rohkem sügavust, struktuuri ja komplekssust.
Agiorgitikole on iseloomulikud küpsete punaste puuviljade aroomid, eriti kirss ja vaarikas, mida sageli täiendavad magusate vürtside nüansid. Noored veinid on tavaliselt mahlased, pehmed ja kergesti nauditavad, samas kui tammevaadis laagerdatud veinides võivad areneda kohvi, šokolaadi ja vürtside noodid ning tanniinid muutuvad jõulisemaks, kuid säilitavad küpsuse ja tasakaalu. Parimad pikaajaliseks laagerdamiseks mõeldud veinid ühendavad kontsentreeritud puuviljasuse värskuse, sügavuse ja hästi integreeritud tanniinidega ning võivad kümne või enama aasta jooksul omandada märkimisväärselt suurema komplekssuse.

Värvus: keskmise kuni sügava intensiivsusega rubiinpunane, violetse varjundiga
Happesus: keskmine
Tanniinid: keskmised ja noortes veinides üldiselt pehmed; pikaajaliseks laagerdamiseks mõeldud veinides jõulisemad ja struktuursemad
Aroomid ja maitsed: punased puuviljad, kirss, vaarikas, magusad vürtsid, kohv ja šokolaad
Täidlus: keskmise täidlusega; struktureeritud ja tammevaadis laagerdatud veinid võivad olla täidlasemad
Laagerdumispotentsiaal: värskes stiilis veine on kõige parem nautida noorena; tammevaadis laagerdatud veinid võivad areneda 3–5 aastat, parimad struktureeritud veinid aga 10+ aastat
Veinistiilid: värsked, puuviljase iseloomuga punased veinid; tammevaadis laagerdatud ja pikaajaliseks laagerdamiseks sobivad punased veinid; roosad veinid; magusad veinid
Sobivus toiduga: linnuliha, lambaliha, veiseliha, ulukiliha, pasta, mõõdukalt vürtsikad road ja juustud

Mandilaria

Mandilaria on Kreeka põline punane viinamarjasort, mis on eriti tihedalt seotud Egeuse mere saarte ja Kreetaga. Sordil on oluline roll mitme PDO veini valmistamisel, sealhulgas Peza, Archanese, Parose ja Rhodose veinides, ning sügava värvuse, kõrge tanniinisisalduse ja jõulise struktuuri tõttu kasutatakse seda sageli kupaažides. Parosel segatakse Mandilariat traditsiooniliselt valge viinamarjasordi Monemvassiaga, Kreetal aga pehmema Kotsifaliga. 100% Mandilariast valmistatud sordiveine kohtab harvem, kuid hästi valmistatud veinidel võib olla väljendusrikas iseloom ja märkimisväärne laagerdumispotentsiaal.
Mandilaria annab tavaliselt sügava värvusega ja keskmise täidlusega veine, mille happesus on keskmisest kõrgem kuni kõrge ning tanniinid jõulised ja noorena sageli tugevalt kokkutõmbavad. Aroomiprofiilis domineerivad küpsed tumedad puuviljad, ploom, kuivatatud ürdid, mullased ja vürtsikad nüansid ning sageli ka iseloomulik nahaaroom. Pudelis laagerdudes muutuvad tanniinid pehmemaks ja veinid komplekssemaks, arendades kuivatatud puuviljade, ürtide, vürtside ja küpsemaid mullaseid nüansse. Mandilaria intensiivne värvus ja tanniinne struktuur teevad sellest olulise kupaažisordi, kuid samal ajal peegeldab see ilmekalt Kreeka saarte soojade ja tuultele avatud viinamarjaistanduste iseloomu.

Värvus: sügav rubiinpunane kuni purpurpunane
Happesus: keskmisest kõrgem kuni kõrge
Tanniinid: kõrged ja jõulised; noorena sageli tugevalt kokkutõmbavad
Aroomid ja maitsed: küpsed tumedad puuviljad, ploom, kuivatatud ürdid, nahk, mullased nüansid ja vürtsid
Täidlus: keskmise täidlusega
Laagerdumispotentsiaal: 5–10+ aastat; struktureeritumad veinid võivad areneda veelgi kauem
Veinistiilid: kuivad punased veinid; punaste veinide kupaažid; sordiveinid; roosad veinid; harvem magusad veinid
Sobivus toiduga: lambaliha, veiseliha, ulukiliha, grillitud liha, lihaga pastaroad ja laagerdunud juustud

Kotsifali

Kotsifali on üks Kreeta olulisemaid põliseid punaseid viinamarjasorte ning on tihedalt seotud saare traditsiooniliste punaveinistiilidega. Eraldi vinifitseerituna annab see tavaliselt suhteliselt heleda värvusega veine, millel on rikkalik aroom, keskmisest kõrgem kuni kõrge alkoholisisaldus, pehmed tanniinid ja suhteliselt madal happesus. Tänu sellele loomupäraselt pehmele struktuurile kasutatakse Kotsifalit sageli kupaažides koos intensiivsema värvuse ja tugevama struktuuriga sortidega, traditsiooniliselt eelkõige Mandilariaga. Sordil on oluline roll sellistes Kreeta appellatsioonides nagu PDO Peza ja PDO Archanes.

Kotsifalit hinnatakse selle aromaatse iseloomu ja pehme, ümara tekstuuri poolest. Tüüpilised on kirsi, muraka ning teiste küpsete punaste ja tumedate puuviljade aroomid, mida sageli täiendavad lillede, kuivatatud puuviljade, ürtide ja vürtside nüansid. Veinid on tavaliselt keskmise täidlusega, pehmed ja kergesti nauditavad, mahedate tanniinide ja ümara struktuuriga. Enamik neist on mõeldud suhteliselt noorelt nautimiseks, kuid hästi valmistatud veinid ja struktureeritumad kupaažid võivad pudelis laagerdudes muutuda komplekssemaks ning arendada kuivatatud puuviljade, ürtide ja vürtside nüansse.

Värvus: hele kuni keskmise intensiivsusega rubiinpunane
Happesus: madal kuni keskmine
Tanniinid: madalad kuni keskmised; tavaliselt pehmed
Aroomid ja maitsed: kirss, murakas, küpsed punased ja tumedad puuviljad, lilled, kuivatatud puuviljad, ürdid ja vürtsid
Täidlus: keskmise täidlusega
Laagerdumispotentsiaal: 3–5 aastat; struktureeritumad veinid ja kupaažid võivad areneda kauem
Veinistiilid: pehmed, puuviljase iseloomuga kuivad punased veinid; punaste veinide kupaažid; harvem sordiveinid
Sobivus toiduga: sealiha, linnuliha, vasikaliha, grillitud liha, tomatipõhised road, röstitud köögiviljad ja keskmise laagerdusastmega juustud

Liatiko

Liatiko on üks Kreeta omanäolisemaid põliseid punaseid viinamarjasorte, mida kasvatatakse saare eri piirkondades ning mis on eriti tihedalt seotud PDO Dafnesi ja PDO Sitiaga. Sellest valmistatakse nii kuivi kui ka magusaid punaseid veine, kuid eriti hinnatud on kontsentreeritud magusad veinid, mis on valmistatud päikese käes kuivatatud viinamarjadest. Kuigi Liatiko on punane viinamarjasort, annab see tavaliselt suhteliselt heleda värvusega veine, milles kujunevad sageli granaatpunased või telliskivipunased toonid. Kuivad veinid on üldiselt pehmed ja ümarad, suhteliselt kõrge alkoholisisalduse ning pehmete tanniinidega, samas kui päikese käes kuivatatud viinamarjadest valmistatud magusad veinid on märksa rikkalikumad ja kontsentreeritumad.
Liatikole on iseloomulikud küpsete punaste puuviljade, kuivatatud kirsi ja ploomi aroomid, mida sageli täiendavad kuivatatud viigimarjade, magusate vürtside, Vahemere ürtide ja mullased nüansid. Laagerdudes võivad veinides areneda komplekssemad kuivatatud ja suhkrustatud puuviljade, vürtside, naha ning vürtsikate ürtide aroomid. Liatikol on märkimisväärne laagerdumispotentsiaal: hästi valmistatud kuivad veinid võidavad sageli mitmeaastasest pudelis laagerdumisest ning võivad areneda kümme aastat või kauem, samas kui parimad päikese käes kuivatatud viinamarjadest valmistatud magusad veinid võivad areneda aastakümneid.

Värvus: hele kuni keskmise intensiivsusega granaatpunane; laagerdudes kujunevad sageli telliskivipunased toonid
Happesus: keskmine
Tanniinid: madalad kuni keskmised; tavaliselt pehmed
Aroomid ja maitsed: küpsed punased puuviljad, kuivatatud kirss, ploom, kuivatatud viigimarjad, magusad vürtsid, Vahemere ürdid, mullased nüansid ja nahk
Täidlus: keskmise täidlusega kuni täidlane
Laagerdumispotentsiaal: kuivad veinid 5–10+ aastat; parimad päikese käes kuivatatud viinamarjadest valmistatud magusad veinid võivad areneda aastakümneid
Veinistiilid: pehmed ja komplekssed kuivad punased veinid; päikese käes kuivatatud viinamarjadest valmistatud magusad punased veinid; harvem kangestatud magusad veinid
Sobivus toiduga: lambaliha, aeglaselt küpsetatud lihatoidud, tomatipõhised road ja laagerdunud juustud; magusad veinid – kuivatatud puuviljade, pähklite ja šokolaadiga magustoitude kõrvale

Limniona

Limniona on üks Kreeka paljutõotavamaid põliseid punaseid viinamarjasorte. Sort pärineb Tessaaliast, eelkõige Karditsa ja Tyrnavose piirkonnast. Kunagi oli Limniona väljasuremise äärel, kuid selle kvaliteedipotentsiaal avastati uuesti teadusuuringute ja eksperimentaalsete vinifikatsioonide käigus. Tänapäeval kasvatatakse Limnionat mitmes Kreeka piirkonnas, kuigi selle kõige tugevam ajalooline seos on endiselt Tessaaliaga. Limnionat kasutatakse peamiselt kuivade punaste veinide valmistamiseks ning seda hinnatakse kõrgelt võime tõttu ühendada kontsentreeritus ja struktuur värskuse ning elegantsiga.
Limniona annab tavaliselt sügava värvusega, erksa rubiinpunase kuni purpurpunase tooniga veine, millel on väljendusrikkad punaste puuviljade, ürtide ja vürtside aroomid ning mineraalsed ja mullased nüansid. Maitses on veinid tavaliselt keskmise täidlusega ja kontsentreeritud, elava happesuse ning jõuliste, struktureeritud tanniinidega, mis jäävad elegantseks ega muutu agressiivseks. Puuviljasuse, happesuse, tanniinse struktuuri ja kontsentratsiooni tasakaal annab Limniona veinidele märkimisväärse laagerdumispotentsiaali, ilma et need muutuksid raskepäraseks. Hästi valmistatud veinid võivad pudelis areneda kümme aastat või kauem, muutudes aja jooksul üha komplekssemaks.

Värvus: sügav rubiinpunane kuni purpurpunane
Happesus: keskmine kuni kõrge
Tanniinid: keskmised kuni kõrged; jõulised ja struktureeritud, kuid tavaliselt elegantsed
Aroomid ja maitsed: punased puuviljad, ürdid, vürtsid, taimsed nüansid, mineraalsed ja mullased nüansid
Täidlus: keskmise täidlusega
Laagerdumispotentsiaal: 5–10+ aastat; parimad veinid võivad areneda kümme aastat või kauem
Veinistiilid: puuviljase iseloomuga ja kontsentreeritud kuivad punased veinid; värsked või tammevaadis laagerdatud veinid; harvem roosad veinid
Sobivus toiduga: veiseliha, lambaliha, ulukiliha, toekad punase liha road, pastaroad ja laagerdunud juustud

Mavrodaphne

Mavrodaphne on üks Kreeka omanäolisemaid põliseid punaseid viinamarjasorte, mis on ajalooliselt tihedalt seotud Peloponnesose põhjaosa ja Kefalonia kangestatud magusate veinidega. Laiema tuntuse saavutas sort 19. sajandil, kui Gustav Clauss hakkas Patrase ümbruses valmistama magusat Mavrodaphne veini. Mavrodaphne on endiselt PDO Mavrodaphne Patras ja PDO Mavrodaphne Kefalonia veinide aluseks. Enamik istandusi asub Peloponnesose loodeosas, eelkõige Patrase ümbruses, kuid oluline, ehkki väiksem kasvuala on ka Kefalonial. Kuigi traditsiooniliselt seostatakse Mavrodaphnet eelkõige kangestatud magusate veinidega, valmistatakse sellest tänapäeval üha enam ka väljendusrikkaid kuivi punaseid veine, eriti Kefalonial.
Mavrodaphne annab tavaliselt sügava värvusega veine, milles on küpsete ja kuivatatud tumedate puuviljade aroome, eelkõige kirsi, kuivatatud ploomi ja rosinate aroome, mida täiendavad ürtide, loorberilehtede ja vürtside aroomid ning mullased ja nahksed nüansid. Kuivades veinides ühineb keskmine happesus keskmise kuni kõrge tanniinisisalduse ning jõulise, vürtsika struktuuriga, samas kui klassikalised magusad veinid on rikkalikumad, täidlasemad ja pehmema tekstuuriga. Mavrodaphne areneb laagerdudes eriti hästi: laagerdunud veinides võivad esile tulla kuivatatud viigimarjade, kohvi, šokolaadi, karamelli, vürtside ja puuviljakoogi nüansid. Parimad kangestatud magusad veinid võivad areneda aastakümneid, kuid ka hästi valmistatud kuivad veinid võivad pudelis pikaajaliselt areneda.

Värvus: sügav rubiinpunane kuni granaatpunane
Happesus: keskmine
Tanniinid: keskmised kuni kõrged; kuivades veinides tavaliselt jõulisemad
Aroomid ja maitsed: kirss, kuivatatud ploom, rosinad, loorberilehed, ürdid, vürtsid, kuivatatud viigimarjad, nahk ja mullased nüansid
Täidlus: keskmise täidlusega kuni täidlane
Laagerdumispotentsiaal: kuivad veinid 5–10+ aastat; parimad kangestatud magusad veinid võivad areneda aastakümneid
Veinistiilid: kangestatud magusad punased veinid; komplekssed kuivad punased veinid; laagerdatud veinid
Sobivus toiduga: kuivad veinid – veiseliha, lambaliha, ulukiliha, aeglaselt küpsetatud lihatoidud ja laagerdunud juustud; magusad veinid – šokolaadimagustoidud ning kuivatatud puuviljade ja pähklitega magustoidud

Mavrotragano

Mavrotragano on haruldane Santorini põline punane viinamarjasort, mille nimi pärineb kreekakeelsetest sõnadest mavro („must“) ja tragano („krõmpsuv“), viidates sordi tumedatele ja krõmpsuva tekstuuriga marjadele. Kunagi oli Mavrotragano peaaegu välja surnud ning seda kasutati kohalike magusate veinide valmistamisel vaid väikestes kogustes. Hiljem avastati sort uuesti ning seda hakati paljundama vähestest säilinud vanadest viinapuudest. Tänapäeval peetakse Mavrotraganot üheks Santorini omanäolisemaks punaseks viinamarjasordiks ning seda kasutatakse peamiselt struktureeritud ja pikaajaliseks laagerdamiseks sobivate kuivade punaste veinide valmistamiseks. Kuigi sort on endiselt tihedalt seotud Santoriniga, kasvatatakse seda väikestes kogustes ka mujal Kreekas.
Mavrotragano annab tavaliselt sügava värvusega ja kontsentreeritud veine, millel on küpsete punaste ja tumedate puuviljade, lillede, vürtside, kohvi ja suitsu aroomid, mida sageli täiendavad mineraalsed, mullased ja nahksed nüansid. Maitses on veinid tavaliselt täidlased, väljendunud happesuse, jõuliste tanniinide ja selge mineraalse iseloomuga, mis peegeldab Santorini vulkaanilisi muldi. Noorena võivad tanniinid olla väga jõulised, kuid hästi valmistatud veinid muutuvad pudelis laagerdudes harmoonilisemaks ja komplekssemaks. Kontsentratsiooni, struktuuri, värskuse ja selgelt vürtsika iseloomu kombinatsioon annab Mavrotragano veinidele märkimisväärse laagerdumispotentsiaali.

Värvus: sügav rubiinpunane kuni purpurpunane
Happesus: keskmine
Tanniinid: kõrged ja jõulised; noorena sageli väga jõulised
Aroomid ja maitsed: punased ja tumedad puuviljad, lilled, vürtsid, kohv, suits, nahk, mineraalsed ja mullased nüansid
Täidlus: täidlane
Laagerdumispotentsiaal: 10+ aastat; parimad veinid võivad areneda veelgi kauem
Veinistiilid: struktureeritud kuivad punased veinid; tammevaadis laagerdatud ja pikaajaliseks laagerdamiseks sobivad punased veinid
Sobivus toiduga: veiseliha, lambaliha, ulukiliha, grillitud liha, aeglaselt küpsetatud lihatoidud ja laagerdunud juustud

Mouhtaro

Mouhtaro on erakordselt haruldane Kesk-Kreeka põline punane viinamarjasort, mis on ajalooliselt tihedalt seotud Askri lähedal asuva Muusade oruga Helikoni mäe lõunanõlvadel Boiootias. Kunagi oli sort väljasuremise äärel, sest madala saagikuse tõttu eelistasid kasvatajad üha enam saagikamaid sorte. Mouhtaro säilis vaid üksikutes vanades viinamarjaistandustes ning hiljem taastasid kohalikud tootjad järk-järgult selle kasvatamise. Tänapäeval peetakse Mouhtarot üheks Kesk-Kreeka omanäolisemaks põliseks punaseks viinamarjasordiks ning sellest valmistatakse nii kuivi punaseid ja roosasid veine kui ka kupaaže teiste punaste viinamarjasortidega.
Mouhtaro annab tavaliselt sügava värvusega veine, millel on elav happesus ning üllatavalt pehmed ja siidised tanniinid. Aroomiprofiilis ühinevad küpsed punased ja tumedad puuviljad, metsamarjad, hapukirss, kannikesed, ürdid ja vürtsid. Struktureeritumad veinid võivad olla täidlased ja kontsentreeritud, samas kui tammevaadis laagerdamine võib lisada šokolaadi, kakao ja magusate vürtside nüansse. Vaatamata sügavusele ja kontsentratsioonile säilitavad veinid hea värskuse. Parimatel kuivadel punastel veinidel on märkimisväärne laagerdumispotentsiaal ning kümne või enama aasta jooksul võivad need muutuda üha komplekssemaks. Mouhtarost valmistatakse ka värskeid ja väljendusrikkaid roosasid veine, mida iseloomustavad särav puuviljasus ja elav happesus.

Värvus: keskmise kuni sügava intensiivsusega rubiinpunane, violetse varjundiga
Happesus: keskmine kuni kõrge
Tanniinid: madalad kuni keskmised; tavaliselt pehmed ja siidised
Aroomid ja maitsed: punased ja tumedad puuviljad, metsamarjad, hapukirss, kannikesed, ürdid ja vürtsid
Täidlus: keskmise täidlusega kuni täidlane
Laagerdumispotentsiaal: struktureeritud punased veinid 10+ aastat; roosad veinid on parimad noorena
Veinistiilid: kuivad punased veinid; tammevaadis laagerdatud ja pikaajaliseks laagerdamiseks sobivad punased veinid; roosad veinid; punaste veinide kupaažid
Sobivus toiduga: veiseliha, lambaliha, ulukiliha, vorstid, tomatikastmega pastaroad ja laagerdunud kõvad juustud

Kreeka veiniseadus — põhimõisted

Kreeka veiniseaduses kasutatakse mitmeid kaitstud traditsioonilisi termineid, mis määratlevad teatavate veinide laagerdamise ja märgistamise tingimused. Reserve ja Grande Reserve on kasutusel PDO-veinide puhul, samas kui Cava on Kreeka kaitstud traditsiooniline termin PGI-veinidele.

Reserve — PDO

Valged veinid: vähemalt 1 aasta kogulaagerdust, sealhulgas vähemalt 6 kuud tammevaadis ja 3 kuud pudelis. Tammevaadi maksimaalne maht on 600 liitrit.

Punased veinid: vähemalt 2 aastat kogulaagerdust, sealhulgas vähemalt 12 kuud tammevaadis ja 6 kuud pudelis. Vaadi maksimaalset suurust ei ole määratud.

Grande Reserve — PDO

Valged veinid: vähemalt 2 aastat kogulaagerdust, sealhulgas vähemalt 12 kuud tammevaadis ja 6 kuud pudelis. Tammevaadi maksimaalne maht on 600 liitrit.

Punased veinid: vähemalt 4 aastat kogulaagerdust, sealhulgas vähemalt 18 kuud tammevaadis ja 18 kuud pudelis. Vaadi maksimaalset suurust ei ole määratud.

Cava — PGI

Valged veinid: vähemalt 6 kuud tammevaadis ja 6 kuud pudelis.

Punased veinid: vähemalt 1 aasta tammevaadis ja 1 aasta pudelis.

Kreeka Cavat ei tohiks segi ajada Hispaania Cavaga. Kreekas on Cava (Κάβα) traditsiooniline nimetus laagerdatud PGI-veinidele ning viitab kontrollitud tingimustes laagerdamisele. Hispaanias on Cava eraldi PDO-kategooria kvaliteetvahuveinidele. Tegemist on kahe erineva veiniõiguse mõistega, millel on juhtumisi sama nimi.

Muud traditsioonilised nimetused

Kreeka PDO- ja PGI-veinide etikettidel võib kasutada ka mitmeid kaitstud traditsioonilisi termineid, mis viitavad veini päritolule või veinimõisale, näiteks estate, vineyard, high-altitude vineyard, monastery, castle, manor ja muud sarnased nimetused, kui vastavad nõuded on täidetud.

Kreeka veinide klassifikatsioon

Kreeka veinid jagunevad nelja põhikategooriasse:

PDO — kaitstud päritolunimetus

33 appellatsiooni, millele kehtivad kõige rangemad nõuded geograafilise päritolu, lubatud viinamarjasortide ja tootmismeetodite osas.

PGI — kaitstud geograafiline tähis

120 appellatsiooni, mis hõlmavad laiemat valikut Kreeka veinipiirkondi ja -stiile. Sellesse kategooriasse kuuluvad ka traditsioonilise nimetuse ja kindlaksmääratud geograafilise tähisega veinid — Verdea ja Retsina.

Sordiveinid

PDO või PGI geograafilise tähiseta veinid, mida määratletakse eelkõige viinamarjasordi järgi. Etiketil võib märkida viinamarjasordi ja aastakäigu.

PDO/PGI tähiseta veinid

Veinid, millel puudub PDO või PGI geograafiline tähis ja mis ei kuulu sordiveinide kategooriasse. Etiketil ei märgita viinamarjasorti ega aastakäiku.

Olulisemad Kreeka PDO apellatsioonid

Olulisemate Kreeka PDO appellatsioonide hulka kuuluvad: Santorini PDO — Assyrtiko, Nemea PDO — Agiorgitiko, Mantinia PDO — Moschofilero, Naoussa PDO — Xinomavro, Amyndeon PDO — Xinomavro.

Traditsioonilise nimetusega veinid

RetsinaTraditsiooniline Kreeka vein, mille valmistamisel lisatakse viinamarjavirdele Aleppo männi (Pinus halepensis) vaiku. Vaik võib moodustada 0,15–1,0% veini lõppmahust. Kuigi Retsinat võib toota kogu Kreekas, võib ainult teatavates Kesk-Kreeka piirkondades toodetud Retsina etiketil kasutada üht 15 kaitstud geograafilisest tähisest (PGI).

Verdea Traditsiooniline oksüdatiivses stiilis valge vein Joonia meres asuvalt Zakynthose saarelt. Selle tootmisele kehtivad konkreetsed nõuded lubatud viinamarjasortide, hektarisaagi ja virde suhkrusisalduse kohta. Traditsiooniliselt kasutatakse sorte Skiadopoulo, Pavlo ja Avgoustiatis.

Kreeka PDO apellatsioonide kaart